September 29, 2011

Must... uue aja valge?!

Sai segane pealkiri, eks? ;-)
No see, mis ma tahan öelda, on see, et mulle- kui suurele valge värvi fännile- on hakanud must värv meeldima. No ja ma loodan, et see ei ole mingi depressioni märk... ;-) Igal juhul olen ma viimasel ajal märganud, et musta värvi majafassaadid (ma môtlen siis puitfassaadid) on väga sümpaatsed. See kontrast, mis tekib ümbritseva loodusega, on kuidagi eriline. Nüüd eriti sügisel... kollased-punased puud, veel rohetav maapind, sinine taevas ja siis must maja (valgete aknaraamidega muidugi) seal taustal- lihtsalt super!
Ja siis täna nägin ühe Rootsi köögimööblitootja TIBROKÖK reklaami, kus oli valges romatilises stiilis maakoduköögis ANNO täiesti tumemust sahvrikapp. Oi see meeldis mulle, nii see kapp (sellist tahaks ju endale koju!), kui kogu see komplekt köögina.
Meie koduköök sai (varsti pea 10 aastat tagasi) tehtud sellises suht ajatus stiilis (st maakodu stiilis), nii et kui uksed kohati käepidemekohtadest kulunud ei oleks (mis tegelikult ju otseselt ka ei häri, sest see on kuidagi mônusalt kulunud ilmega), siis veaks veel mitu head aega välja (ja ilmselt veab ka, kui nad ikka korraks värske värviga lasta üle vôôbata). Aga midagi uut ja värsket igatseks ju ikka sinna juurde. Ja kuigi selline sahvrikapp mulle väga meeldib, siis meie kööki ta  kohta ei leiaks, sest vaba seinapinda on meil köögis vähe alles. Aga alati on ju tore uusi asju näha ja need môttes oma koju sättida. Seekord siis sellised köögimôtted! :-)  
FOTOD: laenatud Tibrokök kodulehelt.

September 22, 2011

Sügismôtted

Ma ikka ei ole sügiseinimene- vot kohe üldse ei meeldi näiteks see tänane ilm! Vôi siis tegelikult ei saa nagu päris nii ka väita, sest oleneb ju millisest aknast vôi kust sa seda ilma vaatad. Tööl olles aknast välja vaadates tundub ilm masendav- kôhe, vihmane ja hall... no kindlasti mängib selle masendava pildi juures rolli ka see, et nina ees on suur hunnik pabereid, mis tuleb läbi töötada, koridorist on kuulda närviliste inimeste jutukuma, telefonid helisevad ja autod kimavad akna alt mööda, nagu oleks neil tuli takus...
Oleks kodus, istuks kamina ees, limpsiks lattet, loeks mônda mônusat raamatut vôi lappaks ajakirja ning kuulaks hea muusikat ...siis oleks ju täitsa ok! No seda kodus rahus kamina ees istumist ei ole muidugi  kuskilt loota, sest seda aeg, et saaks rahulikult kuskil istuda, ilma et lapsed toas ringi "tuututaks" ja hüppe- ning jooksuvôistlusi korraldaks, seda isegi ei mäleta... Viimati mäletan paari rahulikku päeva Saaremaalt, augustist, no tôe huvides tuleb lisada, et sealt tulime varem koju, sest hakkasime lapsi igatsema....;-) No saa siis sellest inimhingest ja tema tahtmistest aru! :-)              
Nüüd kaldus ju jutt sügisest eemale, aga igal juhul tunnen ma, et olen sügisel nagu veidi väsinud. Isegi reisimine ei tundu mulle sügisel kuidagi ihaldusväärne, sest ma tean, et mulle ei meeldi kojusaabumisega kaasnev stress- kodu on tavaliselt selline rôske-niiske (enne kui kütte sisse saab), rohi on pikk, mutid on tavaliselt pool hoovi üles kündnud, ôunapuude alused on märgade lehedega üle külvatud... ees terendab vaid töö. Kuidagi tahtmatult môtled siis, et saaks see sügis juba läbi ning hakkad vaikselt-vaikselt jôule ootama (oi mulle meeldib jôuluaeg, st jôuluootuse aeg). Talvega (no vähemalt viimastega) kaasneb ju ka lumi ja kui see paks lumi maha tuleb, siis katab valge vaip selle murettekitava maa-ala enda alla! No lund on vaja rookida, aga see on kuidagi toredam töö minu jaoks, kui mädaôunte ja lehtede kokkuriisumine! ;-)
Oh, tuli nüüd üks väga sügisevastane jutt- ei, mulle tegelikult ju meeldivad kôik meie aastaajad! Jalutada  päikeselisel sügispäeval värvikirjul külateel, seenemetsa pole ma sel aastal küll saanud, aga ma armastan sügisest seenemetsa, selle värve ja lôhnu...aga täna, täna jah on kuidagi selline hall sügispäev!
Tegelikult hakkasin ma kirjutama hoopis sellepärast, et leidsin PotteryBarn'ist môned toredad sügismôtted, kuidas üht halli sügispäeva küünalde, sügislehtede ja - andidega veidi värvilisemaks muuta!
Kaunist sügist!        

September 3, 2011

Prügikastitoolide uus elu


Mulle on alati vanad asjad alati meeldinud. "Vana asi" ei pruugi olla mingi üliväärtuslik antiikasi/ese, aga tal peab olema mingi "oma lugu" rääkida. Seepärast on mul alati valus vaadat, kui keegi mingi asja, millel tundub oma lugu olevat, lihtsalt ära viskab. Jah, lõputult ei saa ju kila-kola korjata, eriti kui asjal meie kodus mingit kindlat funktsiooni ei ole, aga...  Aga toolide juurde tagasi tulles, ca 1 aasta tagasi nägime ühe meie küla  lõkkeplatsil oma lõppu ootamas kaht vana tooli. Sõitsin vist nädal aega neist mööda, kuni rääkisin mehele, et äkki ikka küsiks, kas nad annaks nad meile... muidu niigi tuleroaks määratud. Siis kui mees küsima läks, siis tekkis omanikel muidugi tunne, et äkki on tõesti väärt kraam...aga siis oli vist piinlik nende ikka raha hakata küsima! ;-) Igal juhul said toolid meile (pildil üks neist, teine oli selline traditsiooniline kolme pulgaga Lutheri vabriku tool). Võtsin selle kole-vettinud polstri lahti, kangutasin välja hulga naelu. Mõlgutasin mõtteid, et värviks nad mõnda mõnusat värvi (stiilis supelsakste kohvik) ja püüaks ise uue polstri panna, aga kuna meie koju päris see stiil ei sobi ja ega üleliigset nokitsemiseaega ka pole, siis lõpetas töö siiski meie super sadulsepp Kuno. Ja toolid said toredad! Ja oma tähtis ülesanne on neil ka- meie tavapärase pika pidulaua äärdes saavad nüüd veel kaks külalist väärikatel toolidel istuda.